Nii palju on tegemist olnud, et päeviku pidamine pole olnud just prioriteediks nr 1. Mis siis vahepeal huvitavat teinud oleme. Eelmine reede sai Pärnu Surfiklubis suvine hooaeg avatud, päris tiptop üritus oli.. Ufo mängis pilli ja läks hommikuni. Tegime mõni nädal tagasi Amserv Cupi race võistluse ära, seal läks ka enamvähem.. Kui tuult oli, sain paaris sõidus 2 ja 3nda koha oma 10 ruudusega, aga kui tuult väheks jäi, siis suuremate lohedega konkurendid tegid oma töö. Muidu jäin väga rahule ise. Vahepeal veel koolitada saanud nii Pärnus kui Tallinnas. Täna jõudis Naish Venturi race laud ka kohale, homme tahaks seda proovima hakata. Võibolla nädalavahetusel Tallinna sellega võistlema, kui tunnetuse kätte saab ja ära harjub.. Surfiklubis avasime see aasta Villemiga laste mängunurga, kuna neid pisikesi põngerjaid tiirleb päris palju seal ringi. A maxwave customid tulid ka lõpuks kohale, kiirematele on suurem valik. Iga laud on unikaalne oma välja nägemises ja teist sarnast lauda ei ole kellegil. Hind ka soodne võrreldes enamuse laudadega, omadused veelgi paremad.. Kes proovida tahab, võtku yhendust ja saate proovida. Pildil olen selles rivis 2ne oma kollase JN Mr. Fantastic 10 ruudusega.. Üks parimaid deltasid, mis olen proovinud. OK puhkama nüüd.

Vahepeal on saanud surfata Salmistus, Kihnus, Pärnus. Koolitada nii Pärnus kui Tallinnas. Hetkel ise olen JN Wild Thing 3 peal ja järjest parem asi tundub, lauaks kasutan hetkel Cogua Custom 134 (disaineri originaali), väga lux laud. Varsti peaks seeria erinevaid Maxwave Customeid saabuma. Kinnas-müts-saabas ka juba ilusa ilmaga nurka visatud ning poom enam ei väsita nii palju. Eile sai ca 5-6 tundi Raeka rannas mõningaid trikke lihvitud ja tuule tõustes natuke bigairi nauditud. Unhookiga hoian tagasi valu pärast õlas, aga taastub.. Eile vahetasime Ufoga lohesid, tema proovis WT3-e ja ise võtsin 2011 Cabrinha Nomad 11m. Poom sellel mõnevõrra pehmem ja tunnetuselt natuke rohkem SLE moodi, kuid kannab ilusti ja väga ok lohe.

Sõitsime kolmapäeval Kihnu kalale ja sauna tegema. Tuult oli ka natuke, esimesel õhtul saime pumbata tunnikese, kõige parem ei olnud, järgmisel päeval puhus ilusti ca 8ms ja sai paar tundi harjutatud.. Loheks JN Wild Thing3 10m, korralik bigair putukas, kannab ilusti ja tunnetus ka väga hea. Laupäevaks tulime tagasi Pärnu ja tuli Kullipesa randa palkidest puhastada, pühapäeval Haapsallu Paralepa randa. Kirde tuul, väga auklik ja puhanguline, aga sai mõni tund seal jauratud. Järgmine nädal lubab juba korralikumat tuult, aga ikkagi kirdest. Tuleb vist põhjarannikule sõita..

Kaleviga sai arutatud, et võiks kuskile sõitma vaadata. Varsti helistas ka Andres, et Valgeranda võiks minna. Varsti olimegi kohal, tuul just muutis vist parajasti suunda ja oli üsna lahja, kuid lumeolud olid üllatavalt head võrreldes Pärnu rannaga. Loheks võtsin 2011 JN Wild Thing 10m, väga ok lohe, vedu väga hea, poomitunnetus väga täpne. Bridle settingu panin nii, et rullikud ei töötand ja oli otseühenduses liinidega. Põllul oli erinevaid sulanud suuremaid lompe ja sai sealt paraja lauluga läbi pandud pidevalt. Tuul paremaks läks, siis sai mõningaid hüppeid ka sooritatud. Lohe kannab väga hästi ja viib hüppesse mõnevõrra rahulikumalt kui c-d. Peab mingi litriga seda 10st proovima, siis saab täpselt teada, mis lohega on tegemist ja kui kõrgele sellega minna saab. Igatahes ok päev. Nüüd vaikselt plaanib juba vette minekut, sulaga ehk ujutab põllud üle ja saab flatis sõita.

Eesti ilma on olnud üsna tuulised. Lootsin, et saan natuke õlale puhkust anda, aga pikalt ei kannata eemal olla. Päike paistab ning tuul puhub, siis olen platsi roninud ikka. Pool nädalat tagasi sai natuke jälle hoogu mindud ning lõpuks oli tulemus kergem crash, kus lolli peaga panin käe maandumisele ette ja väänasin käe natuke tagurpidi randmest ja küünarnukist. Nüüd juba parem ja ei valuta enam eriti.

Eile sai Pärnu Surfiklubiliste jaoks korraldatud väike talvine kitecrossi moodi asi ehk Talilohe 2. Tallinnas toimus Rookieride ka Jüri põllul, aga meil polnud väga asja rookiede (algajate) hulka võistlema minna. Seega tegime ise Pärnus kõigile, kes tahavad võistelda ja harjutada. Võistlusteade tuli ka üles nii viimasel momendil, et kohale tulid tõenäoliselt aktiivsemad ja need kes polnud veel laupäevast päeva ette planeerinud. Ilm oli ka ok, päike paistis, tuul puhus. Villemiga otsustasime teha raja 4nurkse, kus takistusteks olid 1m kõrgused jääkamakad ja finishis oli vaja üle hüpata takistuslindist, mis oli ca 30cm kõrgusel. Osalejaid tuli kokku 8. Mul oli vist ainsana kell käe peal ja võtsin üsna täpselt starti pea sekundi täpsusega, teised vist ootasid rohelist lippu või vaatasid mind. Kõik stardid igatahes panin ma esimesena minema hooga minema ning kolmes sõidus suutsin oma kohta säilitada, aga kahes sõidus alumiste märkide juures oskasin ma paar kohta loovutada. Kolmandas sõidus oli tuul nii vaikne, et alumise märgi juures, kus olid takistused jääkamakad ees, seal vahepeal jäin lihtsalt seisma, kuna allatuult minnes kadus vedu lohest täiesti ja Triina ning Raiko said selles sõidus minust parema tulemuse.  Neljandas sõidus oli Raimo mul täpselt sabas ning samamoodi allatuult minekul jäi mul halsimuutus natuke hiliseks ning Raimo sai must mööda. Muidu kokkuvõttes hea päev. 5st sõidust 3 võitu, üks teine ja üks kolmas koht. Rohkem pilte leiab Facebookis Pärnu Surfiklubi albumist.

Sai veel viimaseid päevi Boracay soolases vees surfatud, plikad vaaritasid viimase Mango floati ja jätsime erinevate sõpradega saarel hüvasti.. Hommikul kompsud kokku ja sadama poole, Caticlanist võtsime 1200 pessiga takso, mis viis meid tunniga Kalibosse. Sealt lennukiga Manilasse, sealt teise lennukiga edasi juba Hong Kongi. Plikad tahtsid väga minna Shenzheni ostutripile, aga see asub juba Hiinas ning sinna jõudmiseks on tarvis Hiina viisat. Ma väga ei süvenenud nende organiseerimisse ja kuna Terri oli paar aastat tagasi seal Shenzhenis mõned kuud elanud, siis arvasime et ta on asjadega kursis ja teab kuidas sinna saada ning kuidas seal asjad käivad. Hongkongi jõudis meie lennuk mingi kella 20 paiku, siis oli meil valida 2 transpordi vahel, kas siis metroost rongiga või siis mikrobussiga.  Terri jutu järgi pidi piirilt kindlalt viisa saama ja nad bronnisid veel Shenzhenis mingid 2 tuba mingis hotellis. Ma ei hakanud endale midagi bronnima ja mõtlesin kohapeal vaadata. Valisime siis mikrobussi, kuna hind 900 hongkongi dollarit, kuid taksojuht pidi meid otse hotelli viima. Rongiga minnes oleks pidanud 4x rongi vahetama. Sõit piirini kestis mingi tunnike ja siis tuli hea üllatus, et sealt piirilt ei saagi viisat, vaid see tuli saada kas Hong Kongi lennujaamast või siis rongiga tulles Hiina piirilt. Enam väga varianti ei olnud ka, kell oli juba palju ja see õhtu ei oleks saanud enam piiri ületada ja viisat poleks ka saanud. Otsustasime siis et taksojuht viskaks meid tagasi Hong Kongi Kowlooni linnaossa, leidsime sealt mingi budget toa 1000 hong dollarit öö. 5 inimese tuba. Hotellibronnidega said teised juba teist korda vastu pükse, Palawani trip Filipiinidel jäi meil ära ja seal läks ka hotellibronn meil vastu taevast, nüüd teised said Shenzheni bronniga ka vastu pükse. Ju see oligi kooliraha, et ei tasu bronnida hotelle, kui ei ole 100% kindel, et sa sinna kindlalt jõuad. Aga magasime 6 tundi ära ja hommikul tagasi rongile ning sealt viisat tegema. Ümberistumised ei olnud keerulised ja kõik käis suht lihtsalt. Viisategemine käis ka suht lihtsalt ja maksis vist 180 Hiina renmimbit. Viisa ise on turisti 5 päeva viisa, mis on just mõeldud Shenzheni turistidele ja ainuke piiripunkt, kus seda väljastati, oligi see sama metroo piiripunkt. Mujalt piiripunktidest seda ei saa.  Shenzheni jõudsime, siis kohe sammud sinna turu poole. Turg asus seal samas rongijaamas ja meenutas rohkem mingit suurt 5 korrusega supermarketit, kus mingid väiksed boksid ja  kohalikud kilid proovivad erinevat kilakola sulle pähe määrida. Alguses ei suutnud eriti seal orienteeruda, kuna turg oli ikka väga suur ja seda erinevat kilakola on seal kõvasti ikka, kuid paljuski on erinevates boksides, sama kilakola. Hind mida kohalikud sulle esialgu ütlevad, on mingi 3-4 x kõrgem hinnast, millega selle asja  lõpuks enamvähem kätte saab.  Kui alguses visatakse hinnaks 600, siis tuimalt ütle hinnaks 100-150 ja jaluta poest lõpuks välja. Esialgu tasub üldse lihtsalt ringi vaadata ja hindu uurida. Sama tehnikaga. Siis jooksevad nad sulle järgi ja sikutavad käest.. Siis saab enamvähem teada, mis hinnaga on nad nõus müüma ja see ongi enamvähem tegelik hind. Korealastele nad vist määrivad kõik maksimumiga pähe, sest koreakad ei tingi. Boracayl oli sama teema. Ntx mingid ok välimusega vufflid Diesel teksad saab sealt mingi 100 renmimbiga, mis on ca 170 krooni. T särgi saab sealt mingi 40 renmimbiga, eesti kroonides korruta 1,6 või 1,7ga. Kogu selle killavoori saab muidu suht ok hinnaga kätte. Üks pull asi, mida ei ostnud ja mis jäi hingele kripeldama oli mingi I-padi taoline vidin. Koos klaviatuuriga tingisime hinna 350 renmimbi peale, aga lõpuks läks ajaliselt kiireks rongile saamiseks ja sularaha oli ka ära raisatud. Samas ei olnud kindlad, kui kaua see vuffel I-pad vastu peab. Muidu igati pull vidin ja  500 eekuga oleks kätte saand.  Tagasi trip rongiga oli suht rahulik, kolisime oma suure pagasiga lennukile ja ca 10 tunnine trip tagasi Helsingisse. Pisikesed Mia ja Lisanna olid ka vist juba lennukitega harjunud ning seekord eriti ei karjunud. Hommikuks olime tagasi Tallinnas ja varsti juba ka Pärnus. Alguses natuke külm tundus, kuna temperatuurimuutus  nädalaga oli mingi 40 kraadi, aga inimene harjub kõigega Igatahes tore on üle pika aja kodus olla. Saab natuke puhata ja taastuda surfamisest. Huuled olid sellest Boracay intensiivsest päikesest juba nii valusad ja parem õlg unhook trikkide harjutamisest üsna valus.. Nüüd paar nädalat taastumist ja ca kuu pärast peaks siin ka juba ehk vesi lahti hakkama minema.

Otsustasime Priidu ja Erkiga ühe ekstreemsema tripi teha, minna Union Bay randa, et surfata seal õhtul, Priidu pidi Kaiat koolitama, siis pidime ehitama mingi onni ööseks ja ööseks sinna jääma ning hommikul saaks kohe uuesti surfama minna. Annett ja Merlyn koos Lisannaga tulid ka kaasa ja alguses tahtsid nad kohalikus kõrvalolevas külas mingis pambusonnis mingi toa üürida, aga kohaomanik tahtis sellist summat saada (vist 500 pessi nägu), et diil jäi ära ning nad otsustasid õhtul siiski Boracayle naasta. Erki ostis veel onni ehitamiseks Boracaylt mingi matzeete kaasa, mis maksis 350 peesot. Muidu võtsin kaasa ainult surfivarustuse ja mingi pusa, et peale visata kui jahedaks läheb. Mõtlesin, et hiljem ehk lähme Catliclani turule ja saan sealt pikad püksid omale osta, aga see plaan ei toimind eriti, kuna sinna lihtsalt ei jõudnud pärast, sest läks kiirelt pimedaks ja rummilt keerati kork maha. Muidu Annett orgunnis mingilt kohalikult murilt mingi õhtusöögi ning vend küsis 500 pessi ettemaksuks ja läks vist kuskilt seda toitu orgunnima, muidu kokku oli 700 pessi. Mina ja Erki läksime kohe lohedega peale, Priidu hakkas koolitama. Tunnikese sai sõidetud, siis läksime Erkiga onni ehitama. Otsisime kõige puhtama koha ranna kaugemas otsas, kuna rand oli soga ja paska täis. Kohalikud väga korda ei armasta. Erki leidis mingi pikema pambuse jupi, ma leidsin mingi kalavõrgu. Lõikasime selle üheks pikemaks jupiks ja sidusime selle pambuse 2 palmi vahele kinni ning toppisime tuulepoolsema külje tihedalt palmioksi täis. Läksime siis tagasi asjade järgi ning panime oma laagri püsti. Kohalik vennike andis veel laua ja toolid ka kaasa. Tegime veel Priidu ja Erkiga väikese seti merel päikeseloojanguni ning kohalik vennike serveeris meile kana-kala ja riisi ning magustoiduks banaan ja mango. Peale loojangut kiskus kiiresti pimedaks ja pidime hakkama lõket tegema. See tegevus siin pole nii lihtne kui arvata võib. Kuna lõkkematerjaliks on ainult kuivanud palmioksad ja siis ehk mõni pambusevars. Palmioksad krt põlevad mingi 30 sekundiga ära ja pambus ei põle eriti hästi. Seega koguaeg peab seda sättima ja leeki elus hoidma. Need kes tahavad sarnaselt öö mööda saata, siis soovitan varakult valges korralik varu ette varuda. Pimedas kõige lihtsam see tegevus ei olnud ja rumm vajas ka võtmist, et soe oleks. Kuskil 21 paiku plikad panid Boracay paadi peale minekut, Erki läks poodi varusid uuendama, me hakkasime Priiduga aset ehitama kookoselehtedest. Onn oligi suht valmis, ase tehtud ja nägime hullu vaeva, et lõke elus püsiks. Priidu lohepump sai kõvasti vatti. Vahepeal käis veel mingi kohalik politseibrigaad meil külas pumppüssidega. Politsei küsis vist rummi, Erki ütles, et annab neile 100 peesot ja nad tooks meile poest uue rummi ning siis saaks pool rummist omale. Kõigil oli nalja nabani. Siis ütles Erki politseinikele, when we are finished here, you can make it your new office. Me Priiduga olime selle peale kägaras. Neid pirne tuli igasuguseid, igatahes lõbusad politseinikud olid. Hea et me kuuli ei saanud. Öösel käisid veel mingid vennad seal luusimas, aga hommikuks olid kõik asjad alles. Hommikul tuli aga mingi turvamees püssiga meid resorti maalt ära ajama ja pidime onni maha lammutama. Kolisime oma asjadega randa ja läksime surfama. Varsti saabus Annett koos hommikusöögiga. Järgmine kord kui uuesti onni ehitada, siis peaks palmilehtedel varred maha raiuma ja ainult lehed panema, siis on mugavam magada. Erki vist sai selle külje, kus olidki ainult rootsud. Seina oleks pidanud ka tihedamalt tegema, kuna öösel puhus tugev tuul läbi ja natuke oli jahe. Muidu Annetti jäetud lina oli ka väga abiks. Päris välja ei puhanud, aga ei kurda. Omamoodi kogemus jälle..

Vahepeal pole jõudnud blogi pidada, õhtuks surfamisest suhteliselt sült olnud. Üsna keeruline on, kui iga päev puhub. Vahele ei raatsi ka päeva jätta, huuled on päikesest ja tuulest juba villis ja põlend. Väga kiirelt see pull ei parane ka, nii et vahet ei ole ja tuleb ära kannatada see viimane nädal ning siis saab vaikselt paranema hakata. Parem õlg annab ka korralikult tunda, mõned F 16ned ja muud unhook asjad on õlale natuke viga teinud. Seega unhookiga olen viimasel nädalal tagasi hoidnud ja niisama erinevaid hüppeid lihvinud, eriti vasakul halsil. Villemil sama jama, huuled villis ja põlend, käsi on marraskil mingi koralli maandumise pärast. Erkil on backrolli harjutamise ja muudest matsudest vasak rindkere üsna valus, sööb mingeid kangeid rahusteid juba, ta esimese päevana jättis tänase vahele. Me Villemiga oleme ikka päeva kirja saanud. Täna ei viitsind oma lohe kokku pumbata ja laenutasin mingite teiste vendade lohesid prooviks. Tuult oli mingi 8-9ms ja esimese variandina võtsin mingi 2010 North Rebel 12m. Tüübil oli lohe aeglasemas settingus ning hüppesse minek oli nagu aegluup ruudus, aga mingi kõrguse ta sai ning kandis kauem kui Torch, nagu arvata oli. Kuid kõrgust sai hüppel vähem. Aitasin sel vennal Rebeli kiiremasse settingusse sättida ning peale seda aitasin sellel vennal lohe üles. Ta tarkpea unustas donkeydicki chickenisse panna ja kogemata võttis kaldal unhooki kuidagi. tagajärg oli see et lohe pani loopi ja lendas allatuult aia taha basseini palmide vahele ning huvitaval kombel jäi kõik terveks. Neid naljaninasid on siin iga päev meil vaatamiseks. Ühed igapäevased klounid on kuskilt Poolast, need paugutavad lohesid kaldasse ja teiste lohedesse igapäevaselt ning teevad muud tsirkust. Igav nendega igatahes ei ole. Teise lohena proovisin 2011 Cabrinha Switchblade 9m, poomisurve on päris ok ja täitsa olemas, kuid poom käib ikkagi üles alla suht pehmelt. Hüpetel kogesin sama probleemi, hüppesse viskas ilusti ja rahulikult ning kõrgust sain küll, kuid mõnel hüppel lohe backstallis ja tulin nagu kivi sealt alla. Ju see enamuse SLE-de viga. Loobid olid pehmed, ilma erilise horisontaalse rebimiseta ja suht turvalised. Üldmulje siiski oli päris ok, kuid Torchist ma siiski selle lohe pärast ei loobuks, selleks vajaks Torchile sarnasemat poomitäpsust ja äkilisemat hüppesse minekut ning paremat kandmist hüpetel. Ühesõnaga mingit äkilist ja karmi putukat. Eile käisime muidu Erki, Priidu ja Annettiga Union Bays, tuul oli natuke piiri pealne, mingi 4-7ms. Priidul oli Hadlow Pro 13m ja mul Torch 11m, mõlemad suht sarnaselt sama tuulega pumpasime ja kui väheks jäi, siis jäi mõlemal samal hetkel väheks. Mõlemad saime mingi tunnikese kirja, Annettel ming 30 minti ja Erki sai ka 15 mintsa kirja. Sõime kõhud täis ning tulime paadiga tagasi. Mingi päev ehk jõuab Unioni veel tagasi minna. Plikadele tegime ka lõpuks pika jorisemise peale surfikoolituse ning hakkasid ka harjutama midagi treeninglohega, ehk saab neist ka asja. Tellisin Eestist treeninglohe ka siia ja saavad sellega praktiseerida ja mingi 10 latti põdrasuitsuvorsti tellisime ka, krdi hea. Mingi 5 päeva on meil veel siin veeta, siis proovime veel maksimumi võtta, kuidas kannatab. Peale seda vist sõidame veel päevaks Hiina ja siis tagasi Eestisse. Huvitav kuidas see -50 või -60 kraadine temperatuurimuutus mõjub…Viimasel päeval siin näitab 18ms tuult, hommikul plaanime veel viimast võtta, siis lennukile.

Paar päeva olin ma audis väikese palavikuga ja teised käisid vahepeal kuskil Crystal Coves paadiretkel. Eile oli juba mul tervis ok ning Priidult tuli sõnum, et sõidame Panay saarele kuhugile tripile. Väga pikalt ei mõelnudki ja otsustasime Erkiga minna. Kõllasime teistele ka, Villem võttis ülejäänud rahva ka majast kaasa. Madis ootas juba D-malli juures. Varsti traikade peale ja sadama poole. Caticlanis Madis rääkis mingi Jeepi vennaga ära ning see pidi meid ära viskama. Ausalt öeldes, mina ja enamus vist ei teadnud kuhu me üldse läheme. Lihtsalt läksime kaasa. Jeep oli mingi Vietnami sõjaaegne USA sõjaväe ümbertuunitud Jeep, pikk aga krdi madal. Akendest välja piilumiseks pidi end pooleldi pikali laskma ja pea oli pidevalt vastu lage. Huvitav kuidas need USA-kad selles liiklesid, nad ei ole ka vist meeter 50. Olime mingi 30-45 minti selle asjandusega sõitnud, äkki ütles bussi kontrolör, et peame maha astuma ja sellega kaugemale ei saa, kuna suund hoopis mujale. Edasi sai siis jala natuke tammutud ja hakkasime traika vendadega diili tegema. Ühe traikaga saime mingi nurgani, seal pidime juba uue vennaga diilile saama. Traika vendadel oli mingi gäng seal koos ja kus mingi kohalik räppar Puff Diddy tahtis kohe käppa lüüa, viskan ta pildi ta teile tutvumiseks. Meil muidu vedas veel sellega, et sattusime mingi erilise diskopepu traikavenna otsa, kellel mingi suur kõll üürgas kogu aja punn põhjas, seega traika mootori plärinat eriti läbi ei tulnud. Alguses lasi kohalikku diskot, siis hakkas MTV popi laduma, alates Black Eyes Peas  jne, millest siin Boracayl on juba korraliku koblaka ette visanud, igal pool ja koguaeg kuskilt tuleb samu lugusid. Aga kui kohale jõudsime, siis ootas ees mingi jõgi jaheda ja puhta mageda veega, kus oli mitu kõrgemat hüpekat. Erki ja Priidu hakkasid kohe mingeid hüppeid paugutama. Erki proovis mingit tagurpidi saltot ja osad tulid peaaegu välja isegi, enamus lõppesid korraliku matsuga. Lõpus ronisid nad mõlemad kuskile kõrgele puu otsa ja hüppasid sealt alla. Ma piirdusin kõrgeima tavalise hüppega peakaga ning siis otsustasime juba võtta ette autokummidega jõest alla laskumise. Pilet maksis 20 peesot ning poistega seadsime sammud kuskile ülesjõge. Täpselt me ei teadnud, kus see alguspunkt asub ning kuhu üldse minna tuleb, kuna mingeid silte ega midagi ei olnud. Siin vist on asi nii, et kui mingi jalgrada on juba sisse tammutud, siis sellest piisab. Silte pole vist vaja. Me igatahes panime mitu korda teega puusse seal metsas ning paljajalu kuskile mäkke ronida teravate kivide peal polnud ka kõige lõbusam. Kell oli ka juba mingi 5 läbi ja ca 6st pidi päike ka loojuma. Aga mingi nipiga vist jõudsime lõpuks kohale sinna alguspunkti ja kargasime nende kummidega vette. Algus oli suht vaikne, mingit voolu ei olnud, kuid mingil hetkel hakkas see pull pihta ja mingites kohtades oli ikka tegemist, et kividesse ei pane hooga ja mõne kivi otsa kinni ei jää. Villem pani vist esimeses kiiremas kohas üle kuudi ning sai natuke ujuda. Muidu nalja oli kui palju ja teeks teinekordki selle raja l2bi, veetase võiks olla natukene kõrgem, siis vool oleks ka kiirem. Sealt tagasi sõit traikaga möödus juba pimedas ning läbi mingi õnne jõudsime täpselt mingile bussile, mis meid Caticlani viis. Selle bussijuht oli küll mingi segane, kuna mingil mägiteel pani see vend koguaeg 100ga vist, lõpuks oli enamvähem kõigil süda paha. Nüüd randa, peaks vist puhuma…

Päevad mööduvad siin kiirelt. Hommikul ärkan pisikeste Mia ja Lisanna kisa peale ja siis on iga päev pühapäev. Täpset järge meist ei pea keegi, mis päev täpselt on. Kui tuult on, siis aegluubis sätime poistega sammud Bulabogi peale ja teeme mõned sessioonid merel kuni isu on täis. Plikad sisustavad oma aega poodides ja turul kolades umbes sama tiheda graafiku alusel ja päevitades ning pisikesi kantseldades. Kaup poodides on suhteliselt odav siin ja valik on ka üsna mitmekesine. Pole ise eriti poodides kolaja inimene ja üritan nendest trippidest eemale jääda, samamoodi ei viitsi niisama päevitamas käia ja päev otsa lamada seal rannas, päike hakkab siin niisama ka peale. Muidu päike on üsna intensiivne siin, alguses tuleb kindlasti päikesekreeme kasutada, muidu põleb ära. Jaanuaris oli tuult pea iga päev ja nüüd jäi mõneks päevaks rahulikumaks ning plaanime mingeid kohalikke paaditrippe. Tõenäoliselt Ariels Point või kuskile mujale saarele siin kandis. Seco saare tripi osas peame vaatama, millal need üldse toimuvad. Täna muidu mingi seltskond pidi minema Secole, aga nüüd 3 päeva vaikne ning ilma tuuleta pole sinna reis ikka sama, mis tuulise ilmaga. Muidu oleme aega sisustanud veel surfikoolitusi tehes Habagati surfikeskuses, Villem on venelasi koolitanud ja ma koolitan neid, kellel on inglise keel suus. Koolitamine Bulabogis on kindlasti lihtsam kui Vietnamis Muines, aga kui hea ilm on, siis on rand väga tihedalt rahvastatud ning ruum on väga piiratud ning lohede kokkulaskmist võib pidevalt märgata. Mis puutub pidudesse ja üritustesse, siis siin saarel on iga päev peod, kontserdid jne, see tähedab, et vahet ei ole mis päev on. Kogu aeg toimub kuskil miskit. Me käisime Hiina uut aastat tähistamas. Esialgu White Beachi Epic baris ja siis hiljem maandusime Bulabogi rannas asuvasse Jungle bari, kus toimuvad peod hommikuni. Mul vedas veel eriti, kuna mul oli järgmisel hommikul juba kell 11 koolitus mingi Tsiili tüübiga, aga jõudsin kenasti kohale ja koolituse sai ka ilusti ära tehtud. Ühel õhtul sai veel vahepeal Bulabogi rannas asuvas Hangin surfikeskuses peol käidud, kus samamoodi väga varakult tulema ei saanud. Muusikat lastakse siin väga head, vähemalt minule istub. Erinevat head house muusikat. Mis puutub söömisesse, siis söömas käime väga erinevates kohtades.. Linna keskmes on erinevaid tagasihoidlikumaid söögikohad, mida Madis on meile tutvustanud ja kus enamus kohalikke eestlasi käib ka einestamas, kes väga ei priiska rahaga. Eine maksab seal 45 peesot (mingi mögaga kohalik kaste ja riis + 15 peesot mingi limonaad), eesti rahas teeb see 15 krooni. Kallimad lõunad jäävad 200-400 peesot, eesti rahas jaga 4ga. Kodus valmistavad plikad ka erinevaid häid õhtusööke ja mitu korda on nad teinud üht kohalikku parimat magustoitu Mango-Float. Selle valmistamine on suhteliselt lihtne. Vaja on küpsiseid, kondentspiima, vahukoort ja mangosid. Umbes sama lihtne nagu küpsisetordi valmistamine kohupiimaga. Maisteb kuradi hästi. Motorollerit enam me ei võtnud, mis meil esimene kuu kasutada oli. Nüüd tinistame tricyclega, ots kesklinna on 15-20 pessi. Õhtuti kui peale surfamist jaksu on, siis oleme tunnikese muud trenni teinud. Ma käin white beachil ca 6 km jooksmas ja siis natuke ujumist. Õhtuti käivad teised eestlased meil külas või teeme filmiõhtuid. Surfipäevadel kella 10-11 paiku kukume tavaliselt nokki, kuna ei jaksa silmi kauem lahti hoida. Viskan mõned pildid - kisakõridest ja White beachist.